Eesti hobune

 Põhja-metsahobuste rühma kuuluv eesti hobune on iidne tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist. 

Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Värvuselt on keskmiselt veerand neist kõrvid, vähem leidub raudjaid ja punaseid, musti, halle, kollaseid ja võike. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal (hiirjas) ja laudjal, serebroidsed märgised jalgadel.

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik. Ta on universaalne väikehobune, keda saab kasutada nii laste ratsahobuse kui ka pere- ning turismihobusena.

Eesti hobune on kantud ohustatud loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja. Vaata rohkem: Eesti Hobuse Kaitse Ühing ja EHKAS, EHS.